Kunstisaalis

Jõuan näituse peamise teose juurde. Selle ümber on kogunenud juba kenake rahvahulk, kuid mul õnnestub end üsna rahulikult heale vaatepositsioonile manööverdada. Kunstnik ei ole veel päriselt alustanud, tundub, et mõned viimased ettevalmistused on vaja veel teha. Aegajalt kostub väljast, maja eest, lärmi. Pööbel. Sittagi nad aru ka ei saa. Õnneks on Riik meid vähemalt seekord kenasti toetanud. Politseinike ahelik ümber kunstihoone seisab vankumatult.
Tundub, et algab. Üldine sumin vakatab ja kunstnik alustab. Ta haarab hõõguvpunaseks kuumutatud kummalise märgi ja alustab lõuendile maalimist. Näen ta kõrval ka mõnusalt haljendavaid terasid ja üllatusena ka kolmekilost haamrit. Kas tõesti ka veidi põnevamat tehnikat saab näha. Nihutan end paremasse asendisse ja haaran möödaruttava kelneri kandikult uue klaasi. Kuradi koonrid - igal avamisel sama lake, sellest saab ju kõrvetised. Nagu tavaliselt on lõuendit kinni sidudes jäetud tal suu vabaks. Maja ees lärmav pööbel vakatab kui hõõguv raud oma esimese joone tõmbab.