Kuidas vaadata kunsti?

Selle nädala jooksul käisin ja vaatasin üle Noorte kunstnike biennaali Rüütelkonna hoones ja graafikute näituse soolalaos. Mitte näitusi ei taha ma analüüsida vaid hoopis rääkida sellest kuidas ma viimasel ajal kunsti vaatama olen hakanud.
Nimelt olen ma ülbelt hakanud arvama, et mul on juba teatud pagas kunsti vaatamisel, kogemused ja nii. Seega võtan ma endale julguse otsutada teose üle esimese mõne sekundi järel. Lihtsalt on niipalju halba, mõttetut ja igavat kunsti, et ma ei suuda enam sellesse süveneda, et sealt autori maailmavalu välja lugeda. Ma tahan näha midagi uuenduslikku, rabavat, tabavat, vaimukat või lihtsalt huvitavat tehnikat teostuses. Nendel kahel näitusel jäi seda väga napiks. Kui noored kunstnikud olid proovinud vähemalt midagi teha siis graafikud olid lihtsalt kokkuvõttes surmigavad. Noored samas, et neid mitte liialt kiita, olid lihtsalt küündimatud.
Seega olengi ma hakanud teoseid hindama kiirelt ja enamasti mitte positiivselt, et mitte raisata oma aega ja närvi selle peale, et süvenedes leida sealt mõte laadis: ära reosta loodust.
Sapivalu lõpp.

PS. Tahtsin veel tähelepanu juhtida sellele Artishoki artiklile. Kui ikka seinale on kirjutatud, et video kestab 60 minutit siis ei kutsu see mitte end vaatama, öeldagu seal nii tarku ja häid mõtteid kui iganes.