Mis ei tapa teeb tugevaks

Vahel peaks nagu natuke kirjutama ka. Ei olegi nagu suurt millestki. Sellest olete vist juba aru saanud, et see Horvaatia jutt oli jama ja tegelikult ei tule siit mingit meeletut kirjatükki koos piltidega. Kui just Ilmar end kokku ei võta. Mida ma ei usu :)

Räägime spordist. Tai chi on superäge. Kõigutad end nagu madu, lükkad ahvi ja kannad tiigrit üle mäe. Mõnus. Lisaks saad kergelt valusad reie esiküljed.
Mõned päevad hiljem lähed kodusele Reaalkooli staadionile. Astud koos teiste kunstnikega (peamiselt küll arhitektid) väljakule ja hakkad palli väravasse ajama. Mõnus. Lisaks saad - (HOIATUS! järgneb hala) valusad sääre-, reie- ja kõik muud lihased, ära hõõrdunud väikese varba, siniseks löödud suure varba küüne, mis ilmselt millalgi eralduma hakkab, arusaamise, et sinu ligi kümme aastat vanad putsad on juba ammu oma aja ära elanud ja teadmise, et sa ei jõua just eriti kaua spurt-stop-spurt mängu jätkata. Mõnus, nagu ma juba ütlesin.
Siis käid veel ujumas. Mõnus. Lisaks teadmine, et see ei teinud mitte lihaste olukorda paremaks vaid ikka on jube valus trepist käia.
Mõnus.
Varsti jälle.

Intriigipreemia läheb sellele kes küsis.