Vahepeal lugesin raamatuid

Kõigepealt suured vabandused minu andunud lugejate ees. Ma tean, te olete seal põlemas ihast uute postitusekeste järele. Julgemad teist annavad oma rahulolematusest märku valjult sõna võttes. See on hea. Sõnavabadus ja nii.
Julgele fännile ka õnnitlused ja pilt meie ühisest ihalusobjektist.

Vahepeal õnnestus mul ka mõned raamatud läbi lugeda.
Loetud sai Kellavärgiga apelsin. Ma ei olnud kuni siiani seda ei lugenud ega mingil imelikul põhjusel ka filmi näinud. Esimene asi, mis silma hakkas oli keelekasutus. Apollo leht ütleb, et tegemist on vene-inglise segakeelega. Meil siis tõlgituna vene-eesti segakeelega. Mind hakkas kohe päris huvitama kuidas inglisekeelsed lugejad seda lugesid. Raamatu lõpus on küll sõnastik aga selle kasutamine juturaamatu puhul on minu arvates ebamugav. Ma pidin sinna küll aegajalt piiluma aga 12 aastat vene keele õppimist midagi ikkagi pähe on kulutanud. Kasvõi enamvähem lause mõttele pihta saamist. Vaesed muukeelsed. Aga sellevõrra toredam on seda eestlasena lugeda. Sisu ei ole mõtet ümber jutustama hakata, lugege ise aga nagu meesteajakirjades kombeks panen siia väikese (keele)stiilinäite.
Mina ütlesin: "Kust sa mu nime tead, vonnist lehkav tümikas? Et Bosse sind põrgusse tassiks, grjaasno bratsnoo, nagu sa oled, pedro." Selle peale nad kõik smekkasid ja üks neist haisvatest millitsentidest minu kõrval tagaistmel justkui väänas mu uhhaad. See jämeda kaelaga, kes polnud autojuht ütles: " Kesse siis väikest Alexit ja tema kärssasid ei tunne. Meie Alex on ju üsna kuulus poiss."