Mehe töö

Kohe alguses võiks ära öelda võrdluse, mis pärast filmi pähe kargas. Ilmselt seoses järjekordse aruteluga Sügisballi üle, Jaagupi sünnipäeva afterhommikul.
"Mehe töö" on nagu "Sügisball" aga hea.
Millest siis jutt käib. Mees kaotab töö, ei taha sellest oma naisele rääkida ja läbi mõningate keerdkäikude jõuab selleni, et hakkab raha eest nu**ima. Ja mitte ainult. Sellest koorub kohati üsna humoorikas situatsioonikomöödia. ...Not. Asi on selles, et humoor on enamasti üsna vildakas ja tegelikult pigem traagiline. Näiteks satub mehe kliendiks 19 aastane, ilmse vaimse alaarenguga tütarlaps, kellele meeldib vannis mehele pesuharjaga pikki kuppu koputada. Hetkeks mõjub naljakana kuid järgmisel hetkel tabad kogu situatsiooni õuduse. Sellistel hetkedel kinosaalis kostev naerupahvak tundub mulle alati selline kergendust otsiv. Inimesed proovivad kramplikult oma mõtet halvalt küljelt ära juhtida ja isegi kõige labasem nali tundub naeru väärt sketšina.
Siin tulebki valja filmi mitmekihilisus. Mingi nurga alt saab teda pidada komöödiaks, mida toetab meile näidatav lugu, kuid rohkem või vähem vihjetena on sinna peidetud hoopis midagi muud.
Kõige peal on veidi "Full monty't" meenutav stsenaarium töötuks jäämisest ja sellele lahenduse otsimisest. Koos oma sõbra Olliga, kirjutab Juha kuulutuse. Hiljem saab Ollist tema sutenöör jne. Töötu mees koos sõbraga, eksole.
Tegelikult moodustavad Juha, Olli ja tema naine Katja isemoodi armukolmnurga. Nagu oleks tööleidmise probleemist veel vähe selgub, et Olli on tegelikult Juha kolmest lapsest vanima isa. Arglikud katsed oma poega toetada talle pokemoni kaarte tuues või autode numbrimärke üles kirjutades lõppevad Juha ilmse üleolekuga Olli suhtes. "Ta ei kogu enam pokemone" - öeldakse sellisel toonil, et ka kõige vapramal isakandidaadil ei jää kahtlust, et ta on viimane pask. Sõbrana talutav aga hea naise andis küll omal ajal käest ja nüüd sõitku üksi taksot ja ärgu õiendagu vastu kui on vaja sutenööri mängida.
Lisaks on Olli joodik, kes sööb "Fisherman's friendi" ja siis testib alkomeetriga, kas on võimalus politseile vahele jääda.
Katja sööb tablette ja ägab öösiti, et ta elu on perses.
Põhjamaa, kas teate. Depressioon on meie teine elu.
Loomulikult selgub ka, et paljud jamad jääksid olemata kui inimesed omavahel räägiksid aga seda teavad kõik juba nagunii.
Igaljuhul väga hea film, mis oma mitmekihilisuses pakub päris mõnusat nuputamist ja oma kohatises julmnaljakas otsekohesuses, mitmete emotsioonide üheaegset läbielamist. Kasuks tuleb veel soomekeelsus, mis rõhutab eriti lähedust meiega, samade probleemide ja meelsuse olemasolu mõlemal pool lahte. Soovitan.