Vanamehejutt

Jalutasin täna juhuslikult Reaalkoolist mööda ja nägin, et mõned asjad ei muutu vist kunagi. Kiilasjääga kaetud jalgpalliplatsil ajas umbes 4. klassi poistest koosnev kambake taga üht plastpudeli korki. Ja innuga.
Mu sisemisel ekraanil toimus selline "viuuh" värk nagu filmis kui minevikku meenutatakse ja hakkas ennast näitama täpselt samasugune stseen, ainult umbes 14 aastat varem. Koht sama, tegevus sama, innukuse vähesuse üle kah kurta ei saanud. Oli mustvalge nagu mälestused ikka fimis kuigi minul tuli see vist sellest, et mälestus oli salvestunud ühest hilisõhtusest sessioonist, mis meie kliimas tähendas tol ajal peaaegu kottpimedust (mingit valgustust platsil küll ei olnud - kus küll FIFA silmad).
Tore oli kohe vaadata, et noorus ei olegi hukas.
Teie Vanaisa.